1977 vastandas esimene pungipõlvkond end enim just progerokile, naeruvääristas selle tehnilisust, teatraalsust ja pompöössust, kuid kümme aastat hiljem oli proge ennast juba hardcore-pungi skeenes ilmutamas ning astus iga uue muusikastiiliga samme kaasa, oli selleks siis thrash ja death metal, industrial, stoner või elektrooniline tantsumuusika. Mulle meeldib mõelda Kalle Vilpuu esimesest autoriplaadist kui progealbumist, sest sellisel juhul demonstreerib see suurepäraselt stiili elujõulisust, universaalsust ja kiirkerget mugavdumist teiste muusikažanritega. Siin saab kuulda progelikke, pilvedesse küündivate tornidega, massiivsete helilinnadega kõrvuti melanhoolset tormiranna risust kitarri-drone’i, industriaalbändi isepäiset maailmavallutusplaane hauduvat sämplerit, Briti ajastudraamades kostuvat kammerlikkust, Paradiisilinna kutsuvat-helkivat hevi, hüljatud orbitaaljaamast tühjusesse kanduvat kosmoseroki pulssi, eksperimentaalelektroonika nihilistlikku paikapidamatust ja limusiini tagaistmele uinunud popstaardiiva unanäomaailmu.

On sound’ide täppisteadust, aga samas kaose kallutatust, on heliavarust, kuid ka kompositsioonide minimalismi. Eksperimenteeriv ja üllatav, kuid samuti pidevalt tuttavaid, käega kombatavaid pidepunkte pakkuv. Ideede ja žanrite rohkus ei muuda Kalle Vilpuu puhul – tänu läbimõeldud lugude paigutusele ja LP standardi lähedale jäänud kestusele – albumit ebaühtlaseks, vaid kõrvade jaoks loodud vikerkaar aitab korduval ülekuulamisel säilitada värskust, pakkudes erinevaid, igaks unikaalseks meeleoluks sobivaid peegeldusi. Kuigi minu jaoks proge, siis tänu mitmetahulisusele võib „Silver Lining” mõne teise jaoks olla metal-album, kolmandale aga hoopis sündipopi piire kompav industrial või digitaalhelidega rokk. Küll kohe kindlasti on see aga tunnistus artisti armastusest muusika ja austusest lemmikartistide vastu ning tõestus taagatust orienteerumisest nii vanade muusikamaailma suurkujude kui ka veel märgade kõrvatagustega noorte vihaste meeste loomingus.