Kajastus

Kalle Vilpuu is a musician from Estonia, who has been active for more than 30 years in the music business on the go. From his bands ULTIMA THULE and HOUSE OF GAMES should be expected at least the listeners in Western Europe know him. Who is now expecting on his first solo album a pure old school guitar Inferno by guitarist / keyboardist Kalle Vilpuu, is on the wrong track. For Kalle creates not only a great emphasis on wonderful guitar melodies, but is also a small sound wizard and arranger in this sense. Nevertheless, a strong rhythm section guarantees consistently the certain degree of hardness.

Billowing soundscapes in the background of the opener ‘Anomalies’ by no means obstruct the Billowing soundscapes in the background of the opener ‘Anomalies’ by no means obstruct the view of Kalle Vilpuu’s guitar skills á la NEAL SCHON. In common interaction this gives a space rock travel to distant worlds. The goal does not seem so far, it remains on Mother Earth, but Kalle lets his

guitar do like whale songs resound. Strong drums and flute then accompany the glorious guitar playing on ‘Unforgiven’ and ‘Forgiven’, so that the initial impact of the Berlin school has to give way. While ‘Industrial No 4′ exactly reproduces the promised in the title atmosphere with rich guitar riffs, as well as in ‘In The Back Of My Head’ the key sounds heavenly melodies out.

As a brief interlude consisting ‘Trappings’ only from programmed beats and a light melody. A little cool, with meditative ambient sounds, the listener learns in ‘The Touch Of Angel’ and `Rosie’. ‘Interno’ sprayed, underlaid with strings, a melancholy atmosphere. By contrast, ‘The Aliens (Have Landed) ‘ is another crazy musical ride that ultimately only ended the title track at the end with elegiac guitar sounds. Friends of instrumental and primary six string art should pay KALLE VILPUU’s solo work more than just an ear.

Read the original review in German here

The Baltic country Estonia, neighboring the Nordics, has suddenly sent us a meteorite messenger full of surprises. Sporting a level to rival former Estonian prog rock masters In Spe and Kaseke, and equal to or even better than the recently promising youth group X-Panda, Kalle Vilpuu sent me his debut album from 2014 a few weeks ago.

Hitherto almost unknown Kalle, who plays the guitar and keyboards and does everything on the album himself, from arrangement to production with a veteran’s versatile talent and diligence, deserves we take off our hats to him.

The pristine and solemn extraordinary sound landscape has been born out of cooperation with several of his friends, including drums, bass, female vocals, flute, violin, trombone etc. Its melody,

symphony, ambient and industrial nature express a broad spectrum of musical knowledge and skill and the exotic character of Estonia as a country. The soul of prog rock, nearly forgotten for a long time, is now brimming with unexpected excitement. This kind of deeply nostalgic emotion-provoking echo and its charm can be enjoyed to one’s heart’s content.

Unlike other sound creations of this type, that often tend to be reflections of the egos and self-fascination of authors, the album at hand feels like it can be enjoyed by both the creator and the listener.

The composition will be available in shops specializing on prog rock in Japan from this fall, and you can soon purchase a copy for yourself.

Read the original review in Japanese here.

Kes mängib kitarri ansamblis Facelift Deer? Kes on The Suni kitarrist? Ei imesta, kui ka Rasmus Rändvee ja Tanel Padar vastusega kimpu jäävad. Kes on Arctic Monkeyse kitarrist, kes mängib soolokitarri Franz Ferdinandis? No vot, mina ka ei tea. Rick Wakeman ütles kunagi, et tänapäeval ei räägi keegi pillimeestest, headest kitarristidest ja klahvimängijatest, tähelepanu jätkub ainult lauljatele. Wakemanil oli muidugi õigus, aga mina usun, et asjad saavad minna veel palju hullemaks. Tulevik kuulub bändidele, mille lauljaid ka keegi ei tea.

Ses mõttes on Kalle Vilpuul vedanud – teda teavad ja tunnevad kõik. Eks alanud Vilpuu muusikutee ka hoopis teistsugusel ajal. Siis oskas igamees üles lugeda Mahavoki või Radari liikmed ning rokiaasta tähtsündmuseks olid Tartu muusikapäevad, kus enesest lugu pidav instrumentalist mängis soolosid, mis kuulaja pahviks lõid ja žürii käest auhindu tõid. Tartu muusikapäevade kauget kaja võib «Silver Liningul» selgesti kuulda, seda muusikat on lihvitud, timmitud ja seatud, tehnika valitseb üle kõige. Vilpuu on alati olnud peene töö meister ja perfektsionist, veab bändidel, kus Vilpuu mängida võtab.

«Silver Lining» pole Seitsmendast Meelest või Ultima Thulest üle jäänud soolode kogumik. Ehkki tegemist on kitarristi esimese sooloalbumiga, kuuleb kitarrisoolosid võrdlemisi vähe. Vilpuu mängib helimassiivide ja kõladega, sukeldub elektroonikasse ja klassikasse, liigutab riffe ja meloodiaid, bassist Henno Kelp ja trummar Andrus Lillepea on väärilised partnerid ses kosmilises jämmis. Võrratu tasakaalu ja tervikliku vormiga instrumentaal­muusikas valitseb distsipliin fantaasia üle. 

Žanri kaanon näeb ette, et korralikul progeplaadil peab olema süžee. Lugu, mida «Silver Lining» jutustab, kuulub ulmevaldkonda, nagu osutavad pealkirjad «Anomalies», «The Aliens (Have Landed)», «The Touch of Angel». Album algab kaugete morsesignaalidega ja lõpeb tühja eetriga, nõnda kõlavad ufouuringud kitarri­laboratooriumis. Eesti ulmerokk on saanud tublit täiendust.

Mida iganes te Vilpuu autoriplaadilt ootasite, võimalus saada üllatatud on rõõmustavalt suur. Proge ja metal’i süntees kõlab värskelt ja veenvalt. Kui «Silver Lining» plaadiriiulile maandub, leidub selle jaoks sobiv koht kusagil Porcupine Tree ja Opethi läheduses. Aga loomulikult ei tohi kaugele jääda Kasekese «Põletus» ja Ultima Thule viimased albumid.

1977 vastandas esimene pungipõlvkond end enim just progerokile, naeruvääristas selle tehnilisust, teatraalsust ja pompöössust, kuid kümme aastat hiljem oli proge ennast juba hardcore-pungi skeenes ilmutamas ning astus iga uue muusikastiiliga samme kaasa, oli selleks siis thrash ja death metal, industrial, stoner või elektrooniline tantsumuusika. Mulle meeldib mõelda Kalle Vilpuu esimesest autoriplaadist kui progealbumist, sest sellisel juhul demonstreerib see suurepäraselt stiili elujõulisust, universaalsust ja kiirkerget mugavdumist teiste muusikažanritega. Siin saab kuulda progelikke, pilvedesse küündivate tornidega, massiivsete helilinnadega kõrvuti melanhoolset tormiranna risust kitarri-drone’i, industriaalbändi isepäiset maailmavallutusplaane hauduvat sämplerit, Briti ajastudraamades kostuvat kammerlikkust, Paradiisilinna kutsuvat-helkivat hevi, hüljatud orbitaaljaamast tühjusesse kanduvat kosmoseroki pulssi, eksperimentaalelektroonika nihilistlikku paikapidamatust ja limusiini tagaistmele uinunud popstaardiiva unanäomaailmu.

On sound’ide täppisteadust, aga samas kaose kallutatust, on heliavarust, kuid ka kompositsioonide minimalismi. Eksperimenteeriv ja üllatav, kuid samuti pidevalt tuttavaid, käega kombatavaid pidepunkte pakkuv. Ideede ja žanrite rohkus ei muuda Kalle Vilpuu puhul – tänu läbimõeldud lugude paigutusele ja LP standardi lähedale jäänud kestusele – albumit ebaühtlaseks, vaid kõrvade jaoks loodud vikerkaar aitab korduval ülekuulamisel säilitada värskust, pakkudes erinevaid, igaks unikaalseks meeleoluks sobivaid peegeldusi. Kuigi minu jaoks proge, siis tänu mitmetahulisusele võib „Silver Lining” mõne teise jaoks olla metal-album, kolmandale aga hoopis sündipopi piire kompav industrial või digitaalhelidega rokk. Küll kohe kindlasti on see aga tunnistus artisti armastusest muusika ja austusest lemmikartistide vastu ning tõestus taagatust orienteerumisest nii vanade muusikamaailma suurkujude kui ka veel märgade kõrvatagustega noorte vihaste meeste loomingus.